Väikesed, peaaegu märkamatud, metallist 3D prinditud mesilased, kes lendavad ülespoole. Nad kõik on ükshaaval loodud ja seinale kinnitatud, kuid koos moodustavad nad terve sümboolse parve. Ja just selles peitubki memoriaali kõige võimsam metafoor.

Seinal on Juhan Liivi read:
„Ja langevad teele tuhanded,
veel koju jõuavad tuhanded…
ja viivad vaeva ja hoole
ja lendavad mesipuu poole.“

Mesipuu – see on kodu. Eesti. Oma maa, oma pere, oma keel. Midagi, millest inimesed olid korraga ära lõigatud.

Kui seda stseeni giidituuril selgitan, märkavad külalised tavaliselt alles siis, et mesilased on paigutatud tõusvas liikumises – nagu pikk, katkematu lennurada, mis algab madalalt ja tõuseb ülespoole valguse poole. Mõni mesilane on üksik, mõni kobaras, mõni teistest eemal – täpselt nagu inimeste saatused.

Kaugelt nähtud „täpid“ kehastuvad lähedalt vaadates lugudeks.

See ongi memoriaali tugevus: esmalt vaikus, siis detail, siis mõistmine.

„Teekond“, nagu seda seina nimetatakse, ei jutusta sõnu. Ta jutustab liikumist. Nagu need tuhanded, kümned tuhanded, kelle teed katkesid. Mõni jõudis koju tagasi, mõni mitte. Mõni jäi igaveseks teele – nagu Liiv kirjutab.

Memoriaal ise on minimalistlik ja modernne. Ei ole patustamise ega süüdistamise kõnet, ei ole karjeid ega suuri pronksfiguure.
On ainult üks pikk sein, rada, rohelus ja vaikus – ning tuhanded mesilased, kes lendavad oma teed.

Külalised ütlevad sageli, et see on Tallinnas üks kõige mõjusamaid paiku. Mitte kurbuse, vaid mõistmise tõttu. See on ruum, mis aitab aru saada, et vabadus ei ole enesestmõistetav – see on habras nagu mesilase lend, aga visa nagu tema töö.

Ja just sellepärast me sinna turiste viimegi.
Et kaugelt vaadata musta seina – ja lähedalt tunnetada inimlugusid.