Isegi pärast rohkem kui saja giidituuri läbiviimist Tallinna UNESCO kaitse all olevas vanalinnas ei kao see tunne kunagi. Neis munakivisillutisega tänavates on midagi ajatut ja vaiksel moel maagilist — segu keskaegsest draamast, põhjamaalasest rahust ja peidetud nurkadest, mis avanevad igal jalutuskäigul natuke teistmoodi.

Pikk Hermann — tõenäoliselt Tallinna kõige vaiksem, kuid kõige kõnekam sümbol — seisab Toompea serval juba üle 700 aasta.
Kes jalutab õhtupäikeses Toompea nõlval, märkab, kuidas kuldne valgus maalib tornile sooja tooni, mis muudab selle massiivse kivilahmaka peaaegu pehmeks. Kuid Pikk Hermann pole lihtsalt ilus arhitektuur, vaid midagi palju enamat.